Teadlik omanik, õnnelik loom

Sageli on paljudel toortoiduga alustajatel küsimus, kas koer ( kass, tuhkur) saab ikka sel viisil toites kõik vitamiinid ja mineraalained kätte.  Võin julgelt väita, et saab küll, kui toit on mitmekesine. Viga, mis sageli tehakse on see, et antakse vaid puhast liha või liiga palju liha ja sellega tehakse rohkem kahju kui kasu ning vaene loom on üsna  ruttu proteiini üleküllusest ja mineraalainete vaegusest probleemide küüsis. Üks tähtsamaid mineraalained on kaltsium. Kõige lihtsam ja loomulikum kaltsiumi allikas on kondid. Kontides on nii kaltsiumit kui muid mineraalaineid, valku, kollageeni, rasva ehk siis kõik on nii nagu loodus on ette näinud, mida looma organism vajab. Teine suurepärane kaltsiumi allikas kontide kõrval on munakoored. Munakoored on väga sobilikud toidulisandiks neile loomadele, kes konti vähem söövad ( mis iganes põhjusel, kas ei jaksa niipalju ära närida, on kugistajad ja teatud konte ei saagi anda jne. ). Rõhutan sõna "lisandiks"  kuna munakoortega

Lisaks lihale, kondile ja siseelunditele annan oma koertele ka juurvilju, puuvilju, ravimtaimi, marju Kevadel on võililled ühed minu lemmikutest, mis toidu sisse panna. Nii nagu ühegi asjaga ei tohiks liialdada, vaid tuleb leida tasakaal, siis nii on ka võilillega. Mina annan teda kuurina just kevadel ja  toorena. Talvel võib toidu sisse segada kuivatatult. Samuti võib teha  ka teed ja lisada koerale toidu sisse. Hakkisin võilillelehti juba lapsena oma  segaverelisele koerale Bellale, kes elas 18. aastaseks, oli tema pikaealisuse saladus nüüd võillilelehed, vot ei tea täpselt aga üks on kindel - üldiselt sai ta tervislikku toitu ja oli rõõmus ning terve koer :) Võilille puhul on kasutatav kõik - õis, vars, lehed ja juur. Kui koer tahab võib ta juurt ka närida niisama aga juurest võib teha teed ja lisada koera toidule. Võilillelehed on looduslik toidulisand, mis ei kurna neere ega maksa, kõik mis üleliigne, väljutatakse uriiniga. Võilille kasutatakse  isutõstjana  koertel, kes on

Mis see toortoitmine siis on?  Toortoit on naturaalne toores toit, mida antakse loomale  töötlemata st. kuumutamata, küpsetamata ja loomulikult ilma igasuguste lisaaineteta nagu säilitus-, lõhna- ja maitseained. See on  koertele ja kassidele kõige loomuomasem toitumisviis, mida nende organism on loodud  töötlema ning millest nad omastavad kõik vitamiinid,mineraalid ja eluks vajaliku - just see ongi täisväärtuslik loomuomane toit! Olete mõelnud vahel selle üle, kuidas kuivtoidutööstus üritab pidevalt meile selgeks teha, kui keeruline on valmistada koeratoitu ? Kõik räägitakse hirmus keeruliseks.....peab olema teaduslikult tõestatud, veterinaaride tunnustatud ja mis kõik veel. Kui valdava osa kuivtoitude koostist vaadata, siis jääb küll õhku suur küsimärk.....et mismoodi see saab olla parim meie lemmikule? Tegelikult ei ole koerte ja kasside toitmine midagi ülikeerulist. Jah, peab olema natuke aega, et läbi mõelda mida ja kui palju anda ja siis see kõik endale hankida ja k

Oma eelmises postituses, kus kirjutasin natuke endast, mainisin ka seda, miks mul kunagi üldse tekkis huvi  koerte ja kasside toitumist hakata uurima Teemat uurides ning süvenedes, mida sisaldavad kuivtoidud, hakkas mind järjest enam huvitama toortoitumine. Kuid nii nagu paljud koeraomanikud täna, olin ka mina alguses kõhkleval seisukohal. Ei teadnud ju, kas  mu loom ikka saab kõik vajalikud vitamiinid, mineraalid, kuidas on kaltsiumit ja palju fosforit jne jne jne....olin ju päevast päeva kuulnud seda, kuidas kuivtoidus on kõik vajalik sinu lemmikule olemas, see on täisväärtuslik toit, vaid vesi lisaks ning sinu lemmik on terve ja õnnelik. Seda infot tuli uksest ja aknast. Lisaks spetsiaalsed toidud igaks looma eluetapiks - beebi,kutsikas,juunior, täiskasvanud, vana, päris vana, tiine, imetav,vähe sportiv, palju sportiv +  tohutu hulk erinevaid spetsiaalseid toite tõugudele.  Kogu selles koeratoidumaailmas on üritatud luua pilt, et koera toitmine, see on üks  keerulise asi ja ise sel

Natuke minust ning kellele ja milleks see blogi Saame tuttavaks. Minu nimi on Kerli, olen suur suur loomasõber ning lapsest peale tundnud loomadega erilist sidet. Tänaseks on  loomad täitnud  kõik minu päevad ja seda nii tööl kui ka kodus ( olen üks neist õnnelikest, kellel töö ja hobi koos käivad). Koerad on minuga kogu aeg kaasas käinud. Lapsena korjasin tänavalt  kõik hulkurkoerad üles ja proovisin ikka ema veenda, et nad peaks meile elama tulema, kuid päriselt pakkusime kodu vaid ühele, kes minu vanaema juures  palju õnnelikke aastaid veetis. Minu päris esimene koer oli Bella, väike bolonkalaadne koerake, kes meie juures 18  aastat elas, samuti tema poeg, kes elas 19 aastaseks. Oma esimese tõukoera võtsin 2002. a. kelleks oli prantsuse buldog Daalia ( Hingeliblikas Thaileia) ja aastapärast tuli minu esimene lühikarvaline Bernhardiin Muffi. Sealt sai alguse ka minu armastus bernhardiinide vastu. Süvenesin sellesse tõusse põhjalikumalt, olin tegev tõuühingus ( olles juhatuse lii