Teadlik omanik, õnnelik loom

Oma eelmises postituses, kus kirjutasin natuke endast, mainisin ka seda, miks mul kunagi üldse tekkis huvi  koerte ja kasside toitumist hakata uurima Teemat uurides ning süvenedes, mida sisaldavad kuivtoidud, hakkas mind järjest enam huvitama toortoitumine. Kuid nii nagu paljud koeraomanikud täna, olin ka mina alguses kõhkleval seisukohal. Ei teadnud ju, kas  mu loom ikka saab kõik vajalikud vitamiinid, mineraalid, kuidas on kaltsiumit ja palju fosforit jne jne jne....olin ju päevast päeva kuulnud seda, kuidas kuivtoidus on kõik vajalik sinu lemmikule olemas, see on täisväärtuslik toit, vaid vesi lisaks ning sinu lemmik on terve ja õnnelik. Seda infot tuli uksest ja aknast. Lisaks spetsiaalsed toidud igaks looma eluetapiks - beebi,kutsikas,juunior, täiskasvanud, vana, päris vana, tiine, imetav,vähe sportiv, palju sportiv +  tohutu hulk erinevaid spetsiaalseid toite tõugudele.  Kogu selles koeratoidumaailmas on üritatud luua pilt, et koera toitmine, see on üks  keerulise asi ja ise sel

Natuke minust ning kellele ja milleks see blogi Saame tuttavaks. Minu nimi on Kerli, olen suur suur loomasõber ning lapsest peale tundnud loomadega erilist sidet. Tänaseks on  loomad täitnud  kõik minu päevad ja seda nii tööl kui ka kodus ( olen üks neist õnnelikest, kellel töö ja hobi koos käivad). Koerad on minuga kogu aeg kaasas käinud. Lapsena korjasin tänavalt  kõik hulkurkoerad üles ja proovisin ikka ema veenda, et nad peaks meile elama tulema, kuid päriselt pakkusime kodu vaid ühele, kes minu vanaema juures  palju õnnelikke aastaid veetis. Minu päris esimene koer oli Bella, väike bolonkalaadne koerake, kes meie juures 18  aastat elas, samuti tema poeg, kes elas 19 aastaseks. Oma esimese tõukoera võtsin 2002. a. kelleks oli prantsuse buldog Daalia ( Hingeliblikas Thaileia) ja aastapärast tuli minu esimene lühikarvaline Bernhardiin Muffi. Sealt sai alguse ka minu armastus bernhardiinide vastu. Süvenesin sellesse tõusse põhjalikumalt, olin tegev tõuühingus ( olles juhatuse lii